Mingil ajahetkel, arvan et pühapäeva õhtul ja esmaspäeval ründas mind koduigatsus. Huvitav, ma tõesti ei arvanud, et see minul ka tuleb! Praeguseks on kergemaks läinud, aga siiski eksisteerib.
Teisipäeval oli äge, avastasin hommikul, et mu kursaõde Kristi on ka juba kohale jõudnud Kopenhaagenisse. Niisiis saimegi kokku, vedasin tema ka tasuta Rosenborgi lossi vaatama, pärast istusime, rääkisime, jalutasime ringi... Väga vahva oli jälle eesti keelt nii palju rääkida, kuigi keel ei kuula enam nii hästi sõna. Võib-olla proovisin lihtsalt liiga kiiresti liiga palju öelda. :D Olin kindel, et kuulsin tänava peal ühte eestlast kellelegi õpetamas sõna "terviseks". :P
On võimalik, et ma hakkan veidi ka tööl käima. Seesama eestlanna, kellega ma Rosenborgi lossis piletit küsides kohtusin, pakkus mulle 4 tundi nädalas lapsehoidmist, ametliku tööna. Ei plaaninud küll töötada kooli kõrvalt, aga siinsete hindade juures kulub ilmselt iga lisasissetulek ära. :) Üldse tuleb järgmine semester ilmselt piisavalt tegevusrohke, sest lisaks tavalistele ainetele, mida niigi juba semestri peale 30 ects-i, võtsin veel lisaks taani keele, mis hakkab olema 6 ak tundi nädalas läbi kahe semestri. Mõtlesin ka trenni peale, sest see on hämmastavalt odav siin - üldiselt odavam kui Eestis, aga kõigepealt vaatan, kuidas ajaliselt hakkama saan.
Järgmisel esmaspäeval hakkab siin KFS-i hooaeg pihta, see on siis siinne kristlike üliõpilaste ühendus. Ootan põnevusega juba seda...
Eile sain elamisloa kätte, täna tahtsin minna cpr-numbrit taotlema, kuid hommikuse kiirustamisega jäi elamisluba lauale ootama. Aga kui cpr-numbri kätte saan (kuni 3 nädalat võib minna), siis on mul tervis kindlustatud ja saan minna ja teha endale kohaliku pangaarve. Seega asjaajamist on palju!
Täna on taani keele eksami kirjalik osa!!! (Arvestasin tänahommikuse õppimisega, kuid kõik materjalid jäid maha. Oh seda hajameelsust! Nüüd tuleb lihtsalt loota juba omandatud teadmiste peale.) Järgmisel teisipäeval tuleb suuline. Ja normaalne õppetöö hakkab alles kuuendast septembrist.
Ühel päeval jalutas lahtisest uksest terrassilt minu tuppa üks imearmas kiisu. Kahjuks oli ta aga nii kartlik, et seniks kui mul õnnestus fotokas kätte saada, oli ta juba läinud. Kahju, oleks Carmenile ühe mõnusa kiisutervituse tahtnud saata!
No comments:
Post a Comment