Peaaegu suvi

Siin on nii-nii roheline juba ja õitsev! Läksin täna fotoka ja raamatuga Frederiksbergi parki ja selle kõrval olevasse väiksemasse megailusasse parki. Jalutasin, pildistasin, pikutasin ja lugesin raamatut. Meeletult palju oli päevitajaid, muru peal lebotajaid, pallimängijaid ja pikniku pidajaid. Like, like, like!

   

 

 

 

 

 

 

Veidi rohkem pilte on üleval mu facebooki lehel.

 

Aa, muide, ma avastasin enda jaoks ühe hästi mõnusa Eesti bändi, kristliku mõttega veel pealegi. Tüdrukutebänd Kehrast, nimeks on Miip ja nende stiil on väga omapärane ja iseseisev, veits punk, mis on tore, sest kristlikus muusikas eriti Eestis on harva midagi uut kuulda.

Paar laulu, mis eriti kummitama jäid:

Sõnum selles on siis, et kõik pole alati nii nagu pealtnäha paistab. Inimene näeb, mis silma ees...

See lugu räägib iseenda eest. Päris hea on!

Plaati tahaks ka, neil tuli see välja vist eelmise aasta lõpus ja on korralikes plaadipoodides täitsa olemas (vähemalt Miip-i kodulehe andmetel).

Tagasi Taanis

Kristus on üles tõusnud! Nii see on! Ta on tõesti üles tõusnud!

Suured pühad on käes, aga mina sõitsin täna Kopenhaagenisse tagasi. Paraku-paraku, kaks kuud on veel ees, viimane pingutus siin riigis. Lennukis hakkasid mul esimest korda kõrvad metsikult valutama, ilmselt nohu pärast. Külmetusest pole ma siiani lõplikult jagu saanud, ikka on kõva nohu ja aeg-ajalt köha, aga enesetunne on suht hea.

Neljapäeval oli meil J-ga loodusesse minek plaanis, hakkasime sõitma ja jõudsime Peipsi äärsetesse küladesse välja. Päike säras ja vahva oli sõita läbi kitsaste külatänavate. Ühel kruusateel pidime rehvi vahetama, mis ei olnudki nii lihtne tegevus. Varuratas oli kinni roostetanud. Ja poltide lahtikeeramisega ei saaks ma üksi ikka kuidagi hakkama. Teeäärel autos piknikku pidada, linnuparve pildistada, teises kohas pajutibusid, möödujaid ja üksteist pildistada ning pärast Luua arboreetumis ringi jalutada oli tõeliselt tore.

 

 

Oli ilus puhkus! Viimast korda olin Pepleri korteris tšillimas, kui Eestisse tagasi tulen, siis pean kuskile mujale kolima. Olin palju koos J-ga Tartu metokirikus. Ausalt öeldes on seal veel väga harjumatu minu jaoks, kuid eks katsun ikka küsida, mida Jumal selle asja kohta arvab. Tema teed on parimad!

Vaikne nädal vol 1

"Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." (Jh 3:16)

"Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust." (1. Jh 1:9)

Praegu on vaikne nädal, kus paljudes kirikutes meenutatakse eriliselt Jeesuse kannatusi. Igaühel tasuks praegu selliste asjade üle mõelda! See on nii-nii eriline, et kui sa, kes sa praegu seda loed, ei tunne veel Jeesust, siis südamest soovitan teda tundma õppida. Hoiatus sealjuures: su süda võib kõvasti muutuda, täituda sellise armastusega, mida ainult tema võib anda! Ära otsi enam vabandusi, miks seda mitte teha, neid leiab alati, aga otsi Jeesust. Kui sa ei tea, kuidas seda teha, siis otsi Piiblist näiteks Johannese evangeelium ja alusta selle lugemisest. Ja palveta, räägi Jumalaga, vabalt, nagu laps räägib oma isaga.

Minu enda vaikne nädal algaski vaikselt, haige olemisega. Kahju, sest väljas on nii ilus ja soe, aga olen saanud ka siin Pepleris peatudes mitmeid asju ära teha ja rohkem lugeda. Hetkel loen Wilhelm Busch'i raamatut "Jeesus - meie saatus" ja imestan, kuidas mees, kes juba 1966. aastal suri, suudab nii elavalt, nii tänapäevaselt ja selgelt poindi selgeks teha. Üks päris tabav lõik raamatu keskelt:

"Tahate elada ilma Jumalata? Aga palun! Tahate elada ilma Jumala rahuta? Keegi ei keela! Tahate elada ilma palveta? Laske käia! Tahate elada ilma Piiblita? Eks proovige! Tahate Jumala käskudest üle astuda? Andke minna! Tahate hoorata, purjutada, valetada, varastada, mitte pühitseda pühapäeva? Kõik on lubatud! Kes seda Õnnistegijat, kelle Jumal on saatnud patuseid päästma, ei vaja, võib ta kõrvale lükata. Kes tahab pea ees põrgusse põrutada, lasku käia! Jumala juures pole sundust. Ainult tehke endale selgeks, et te siis ka kõige eest ise vastutama peate. Jumal pakub teile Jeesuse läbi pattude lunastust ja rahu. Te võite öelda, et ei vaja ega taha seda. Aga ärge mõelge, et oma elu viimastel hetkedel võite kinni püüda selle, mida Jumal teile kogu elu pakkuda on tahtnud. Te tohite Jumala pakkumise tagasi lükata, aga peate selle eest ka maksma. Ja see on põrgu!"

Jah, see võib kõlada karmilt, aga see on tõde! Ma palvetan südamest, et veel paljud inimesed tunneksid selle ära ja pöörduksid Jumala poole!

Eestis müttamisest

Heihei,

pole jälle ammu kirjutanud, sest olen Eestis ja siin on tegemist ikka hulganisti. Supertore on olnud, mida oligi ju arvata. Hetkel olen Tallinnas, tänase päeva toredaks ülesandeks on paari sõbraga kokku saada ja lobiseda lõpmatuseni. :) Neid kokkusaamisi oli muidugi juba eelmisel nädalal Tartuski, Tartu tundub ikka sama külalislahke kui varem kõigi oma uute ja vanade söögikohtade ja raamatukoguga ja loomulikult sõprade, Kolgata ja EEÜÜ-ga. Nojaotseloomulikult J-ga. :D Nädalavahetusel sõitsime Kiisale, muuhulgas vaatasime tee peal kummagi vanaemad Koerus ja Paides üle. Ja laupäeval käisime Tallinnas mu teise vanaema 85-aastasel juubelil, kuhu oli nagu ikka terve hunnik sugulasi kokku tulnud. Tuleval nädalavahetusel on plaanis J teised vanavanemad ka ära vaadata, tõenäoliselt Põlvas ja siis sõita nende maakoju Värskasse. Ohjah, pikad reisid, aga omamoodi tore ka, et on põhjust Eestis ringi sõita.

Homme on mul Tartus SEOS-e (endine Valge Roosi Vennaskond) loeng sõltuvustest Descartes'i lütseumi noortele. Päris ootamatult tuli pakkumine Tõnisega kaasa minna, aga tundub põnev. Vanast ajast on mul materjalid enam-vähem tuttavad niikuinii.

Plaane on veel ja kindlasti on meil plaanis olla spontaansed, aga praeguseks mulle kirjutamisest aitab ja seega kõike ei avalda!

Kirikurott

Lugesin oma eilset postitust ja mõtlesin, et kirikurott on ikka üks huvitav sõna. Kahjuks negatiivse alatooniga, mis on samuti huvitav. Sest kirikus rott olla oleks minu meelest tunduvalt parem kui kuskil suvalises keldris või rentslis rott olla, hea õdus õhkkond ümberringi ja kuskilt ikka midagi süüa leiab, kui mitte kirikuköögist, siis mõne küünla kuskilt ikka leiab, mida näksida. :) (Sellest jutust palun mitte teha järeldust nagu mulle rotid meeldiksid ;)

Kilde suhetest ja vahekokkuvõte tänust

Täna oli taas kord põhjust järele mõelda ja olla tänulik Jumalale kõige imelise eest, mida ta viimasel ajal ja üldse mu elus teinud on. Mind pani mõtlema üks mu grupikaaslane viimasest ainest. Nägin teda raamatukogus, kus me mõlemad olime artiklit välja printimas ja rääkisime veidi juttu. Tema artikkel oli seisus, et ta ei arvanud sellega ainest läbi saavat. Seda sellepärast, et just kirjutamise ajal tuli nagu välk selgest taevast emotsionaalne löök, lahkuminek poisist, kellega oldi kolm aastat koos oldud. Jah, ma tean, et selliseid asju juhtub, ja mitte vähe, aga ausalt öeldes mind see ikkagi šokeeris ja pani mõtlema. Mõtlesin, miks inimesed teevad nii väga haiget üksteisele. Miks alustatakse suhteid nii vastutustundetult, ilma tulevikule mõtlemata? Kas ei saada aru, et teine inimene su kõrval pole lihtsalt midagi, mida oma tahtmiste jaoks kasutada niikaua kui see sobilik tundub? Okei, nad polnud abielus ja polnud abielutõotusega lubanud üksteisele kõigest hoolimata kokku jääda, aga sellest hoolimata. Nojah, ma pole psühholoog ega isegi võib-olla mitte kuigi hea inimestetundja, aga tean, et kõik algab mina-mina suhtumisest, isekusest. Mitu korda olen kuulnud lahkumineku põhjusena, et mul polnud enam hea... Pole kuigi hea vabandus, sest selle tuleks suhte alguses selgeks teha ning töötada selle nimel ka siis kui mõni hetk ei olegi hea. Sügavas suhtes lihtsalt peab lähtuma Jeesuse õpetusest ja armastama teist inimest nagu iseennast, oldagu siis kristlane või mitte. Ja see võib vahel olla raske ja nõuda palju alandlikkust. Olen näinud lähedalt, kui palju mürki toodab uhkus ja andestamatus.

Teine asi, mis mulle ikka mõnikord mõtteisse tuleb, ja millele ma arvatavasti vastust ei leiagi on: miks küll mina??? Päriselt ka, miks Jumal on mulle niipalju head kinkinud ja nii imelisi asju mu elus eriti viimasel ajal teinud? Mõned suuremad asjad, mille eest ma hirmus tänulik olen:

• Jumal on lasknud mul teda ennast tundma õppida ja mul võib temaga olla isiklik lähedane suhe
• Jumal juhtis mind J-ga kokku (täiega ja ainult Jumala töö) :)
• ma võin õppida magistrantuuris eriala, mis mulle meeldib (ma ei arva, et ma iseenesest oleksin tark ja töökas, aga Jumal on vastanud palvetele, andnud uut tarkust ja jõudu)
• mul on palju sõpru, keda saan sügavalt usaldada
• ma võin olla sel aastal Kopenhaagenis tarkust omandamas
• mul on kaks kogudust, Oleviste ja Kolgata, mis on nagu mu teised perekonnad
• ma saan teenida kaasa Jumala töös erinevates valdkondades, mis mu südamel on
• olen saanud veits reisida, varsti lähen Bordeaux-i (ja see ei loe, et see teeb mind vaeseks kui kirikurott :D)

Jah, Jumal on vastanud palvetele ja teinud veel asju, mida on võib-olla isegi raske märgata! Aga südames on tänu! Ei tea, peaks vist hoolikamalt tähele panema hoiatust: "Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem" (Lk.12:48b). :)