Olen hakkama saanud täna sellega, et käisin jooksmas. Hea tunne oli, sain parajalt pika ringi tehtud mööda raudteeäärset pargiriba, päike paistis ja kohad olid ka piisavalt uued, nii et põnevust jagus (kurgus on küll veidi imelik hetkel selle tulemusena, profülaktikaks kasutan taruvaiku). Kõhulihaseid ja venitusi tegin ka, tahakski rohkem veits füüsilist koormust saada lisaks rattasõidule. Näis, kauaks motivatsiooni jagub...
Ahjaa, eile sain oma projekti kaitstud. Täitsa normaalselt, C-sti... Jah, Eestis ma kirtsutaksin võib-olla veidi nina selle tulemuse peale, aga siin, kui ma nüüd teiste projekte loen ja vaatan, kuidas me kõik oleme tegelikult ikka kõvasti vaeva näinud, siis olen rahul. Tore on muide, et me saame kõikide teiste projektidega ka põhjalikult tutvuda, minu meelest on see päris inspireeriv. Mulle meeldib siin tohutult see viis, kuidas kriitikat edasi antakse. Erinevalt mu senistest kogemustest Eestist ei teki siin kriitikat vastu võttes kunagi sellist tunnet, et sulle ülevalt alla vaadatakse. Vastastikune sõbralik suhtumine on märksõnaks, mis õppejõudude-üliõpilaste suhetes on põhiline. Jah, ja õppejõududel on aega ka rohkem üliõpilaste jaoks, mulle tundub. Ma ilmselt olen seda juba maininud, aga Health Design oli tõeliselt põnev aine, igatepidi!
Kas tulla enne ülestõusmispühi 3-ks nädalaks Eestisse või mitte, selles on küsimus? Jah, see võimalus on, aga selleks oleks vaja nädala koolist puududa. Nädalaks ülestõusmispühade ajal tulen ikka, see on kindel.
Loen praegu ikka veel Lee Strobel'i "Kohtuasi Looja kasuks". Aeglaselt läheb ja tuleb ikka mõistust pingutada, et kogu see teaduslik info (mis sest, et populaarteaduslikus keeles) kohale jõuaks. Aga see on küll raamat, mida ma soovitaksin kõigile, kes natukenegi mõtlevad selle üle, kuidas loodus tekkida võis. Peatükk, mille eile läbi sain, rääkis biokeemiast: rakkudest, ripsetest, viburist ja taandumatult keerulistest süsteemidest. Taandumatult keerulised süsteemid (ntx hiirelõks, ripse, vibur) on süsteemid, mis lihtsalt ei toimi, kui üks nende komponent ära võetakse. Need ei saanud areneda järk-järgult, sest polnud midagi, mis neid senikaua toimimas ja kokku panemas oli. Rakk näiteks (mida nimetatakse Darwini mustaks kastiks) on nii tohutu komponentide hulgaga tehas, mis lihtsalt ei toimi, kui sealt mingid asjad ära võetakse. Jah, ausalt öeldes, küsimus selle tekkimisest tekkis häguselt mul juba kooliajal bioloogiatunnis. Nüüd siis on loogiliselt põhjendatud vastused mulle ka olemas, kuigi ma ise olen intelligentset disaini loomulikult alati uskunud. Teemade ring selles raamatus on muidugi laiem - sellest eelnev peatükk näiteks rääkis, kui privilegeeritud meie planeet on ja kui erilises kohas kosmoses see asetseb. Sellele polnud ma kunagi varem mõelnud. Tore on lugeda, samas tahaksin tegelikult, et mul oleks rohkem jõudu ja aega asjasse süveneda. Raamatus tuuakse hunnikute kaupa viiteid ka muudele raamatutele sel teemal ja mitmed nendest tunduvad nii põnevad, et tahaks neid ka kuskilt tellida ja lugeda.
No comments:
Post a Comment