Täna oli taas kord põhjust järele mõelda ja olla tänulik Jumalale kõige imelise eest, mida ta viimasel ajal ja üldse mu elus teinud on. Mind pani mõtlema üks mu grupikaaslane viimasest ainest. Nägin teda raamatukogus, kus me mõlemad olime artiklit välja printimas ja rääkisime veidi juttu. Tema artikkel oli seisus, et ta ei arvanud sellega ainest läbi saavat. Seda sellepärast, et just kirjutamise ajal tuli nagu välk selgest taevast emotsionaalne löök, lahkuminek poisist, kellega oldi kolm aastat koos oldud. Jah, ma tean, et selliseid asju juhtub, ja mitte vähe, aga ausalt öeldes mind see ikkagi šokeeris ja pani mõtlema. Mõtlesin, miks inimesed teevad nii väga haiget üksteisele. Miks alustatakse suhteid nii vastutustundetult, ilma tulevikule mõtlemata? Kas ei saada aru, et teine inimene su kõrval pole lihtsalt midagi, mida oma tahtmiste jaoks kasutada niikaua kui see sobilik tundub? Okei, nad polnud abielus ja polnud abielutõotusega lubanud üksteisele kõigest hoolimata kokku jääda, aga sellest hoolimata. Nojah, ma pole psühholoog ega isegi võib-olla mitte kuigi hea inimestetundja, aga tean, et kõik algab mina-mina suhtumisest, isekusest. Mitu korda olen kuulnud lahkumineku põhjusena, et mul polnud enam hea... Pole kuigi hea vabandus, sest selle tuleks suhte alguses selgeks teha ning töötada selle nimel ka siis kui mõni hetk ei olegi hea. Sügavas suhtes lihtsalt peab lähtuma Jeesuse õpetusest ja armastama teist inimest nagu iseennast, oldagu siis kristlane või mitte. Ja see võib vahel olla raske ja nõuda palju alandlikkust. Olen näinud lähedalt, kui palju mürki toodab uhkus ja andestamatus.
Teine asi, mis mulle ikka mõnikord mõtteisse tuleb, ja millele ma arvatavasti vastust ei leiagi on: miks küll mina??? Päriselt ka, miks Jumal on mulle niipalju head kinkinud ja nii imelisi asju mu elus eriti viimasel ajal teinud? Mõned suuremad asjad, mille eest ma hirmus tänulik olen:
- Jumal on lasknud mul teda ennast tundma õppida ja mul võib temaga olla isiklik lähedane suhe
- Jumal juhtis mind J-ga kokku (täiega ja ainult Jumala töö) :)
- ma võin õppida magistrantuuris eriala, mis mulle meeldib (ma ei arva, et ma iseenesest oleksin tark ja töökas, aga Jumal on vastanud palvetele, andnud uut tarkust ja jõudu)
- mul on palju sõpru, keda saan sügavalt usaldada
- ma võin olla sel aastal Kopenhaagenis tarkust omandamas
- mul on kaks kogudust, Oleviste ja Kolgata, mis on nagu mu teised perekonnad
- ma saan teenida kaasa Jumala töös erinevates valdkondades, mis mu südamel on
- olen saanud veits reisida, varsti lähen Bordeaux-i (ja see ei loe, et see teeb mind vaeseks kui kirikurott :D)
Jah, Jumal on vastanud palvetele ja teinud veel asju, mida on võib-olla isegi raske märgata! Aga südames on tänu! Ei tea, peaks vist hoolikamalt tähele panema hoiatust: "Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem" (Lk.12:48b). :)
No comments:
Post a Comment