Mõnikord ma tunnen, et hakkan vanaks jääma. Kui üldiselt tunnen ma ennast hingelt 17-aastasena, siis vahel tuleb ette ka hingelt 60-aastase hetki. Seda on juhtunud koolis viimasel ajal päris tihti, kui kõik mu grupikaaslased arutlevad nädalavahetuse pidude üle ning tuleb tunnistada, et ka mõnes viimatises facebooki väitluses tunnen ma ennast vanemana kui kõik teised seltskonnas/arutelus. :( Pole eriti hea tunne! Ja mulle üldiselt ei meeldi vaielda - väidelda! Tõde selgub vaidluses (kui üldse selgub) ainult siis kui ei minda isiklikuks!
Olen paari head filmi näinud üle pika aja. Ühte käisin vaatamas Connecti filmiõhtul laupäeval, enne mu Taani-trippi. Nimi oli "Doubt", tegevus toimus ühes ameerika katoliku koolis 60-ndatel. Preestril on ühe õpilasega suhe, mida võib tõlgendada ka lihtsalt hoolimisena, aga kooli hirmuvalitsejast direktor (kellel aga on ka mitmeid inimlikke jooni, teda mängib Meryl Streep) otsustab uskuda kõige hullemat. Film ei anna lõplikku vastust, kus tõde ikkagi on, nii et otsad jäävadki lahtiseks - väga realistlik selles mõttes. Teine hea film oli "Vanity Fair" Reese Witherspooniga peaosas. Super-super, peategelasele Becky Sharp-ile ei saa teistmoodi, kui peab kaasa elama. Tema võtted ühiskonnaredelil ronimiseks ei olnud vb alati kõige eetilisemad, aga ei läinud ka liiga kaugele. Ta oli naine, kes tuleb olukordadest välja, aga oli samal ajal ka haavatav. Ja muusika oli suurepärane, tahaksin endale soundtracki. :)
No comments:
Post a Comment